Hansumardi sünnipäev!

Meil väiksel Hansumardil oli 1 aastane sünnipäev. Aeg on läinud nii kiiresti ja selletõttu pole ka ammu midagi kirjutanud. Kui hakkasin blogi pidama siis oli mul esimene kriteerium, et olen oma "netipäevikus" järjepidev aga juba rikkusin oma reeglit. Proovin ennast parandada. 

Maakodus olles mõtlen pigem, et oh kui palju on vaja teha ja tagasi enam ei vaata, et mis meil tegelikult nii lühikese aja jooksul on juba saavutatud. Proovin meenutada ja kirja panna, mis tööd on kõik juba tehtud.  Soodapuhastust ja pinade viimistlust ma enam ei maini siin. Seega.... 

• Sahvrist sai vannituba 

• Koos uue vannitoaga tuli ka vesi majja! Mulle väga meeldis see eksootiline aeg, kus tuli nõusid kausis pesta ja must vesi õue viia. Aga praegu meeldib ikkagi rohkem...

Vot vot, selline uhke asi valmis meil. Ainuke asi, mis mind häirib on vannitoa põranda kirju mosaiik. No kuidas sai see valesti minna(?). Poes on see ju nii ilus, mosaiigis on kraklee ja sinised metsmaasikad, tundus idekas maakodu konteksti. Aga sai veidi kirju minu maitse jaoks. Mis seal ikka, vaip tuleb nagunii põrandale. Väga imetlen sisekujundajaid, kellel on algusest lõpuni terviklik pilt ja see sobib nagu rusikas silmaauku :). 

Endine sahver/nüüd vannituba on max 4m2. Hoolimata sellest sinna mahtus kõik vajalik. Ja tegelikult üldse ei ole seal ebamugavalt kitsas. Dushikardin eest ära ja mahume sinna lausa terve perega sisse. 

• Ise tegime köögimööbli 

enne..

ja pärast...

Köögi elulugu algas lammutatud tuulekoja uksest. Mõtlesime abikaasaga, et teeme ajutise variandi, et saaks ruttu kraanikausi paika, et siis elu natuke mugavam. 

Novot, ma hakkasin seda kõike ilu lihvima ja õlitama ja siis tuli juba kraanikauss ja vannitoa remondist jäid üle mosaiigitükid, vot sinna ukse sisse sobisid nad nagu valatult. Kõik uksed ja lingid on samuti taaskasutus ehk siis tuulekoja jäägid. Keskele panime sahtlikesed siinide peale ja alumise kasti võtsin suvalisest poest vist originaalis hurmaade transportimise kast. Rattad alla ja potid sisse.

Pööningult leitud vana riiul sai ka uue elu sisse. Lihvitud taldlihvijaha ja õlitatud. Nii lihtne ja nii nauditav tegevus.

• Ahju renoveerimine

Ahju renoveerimise tööd tegelikult on veel pooleli. Seest on šamot kivid vahetatud. Eesmine malmist uks on vahetatud klaasist ukse vastu, et oleks köögis hubane kamin.
Tegelikult alguses pottsepp arvas, et võiks üldse uue ahju punastest tellistest ehitada aga ma kuidagi ei raatsinud sellest originaal "kummalisest" ahjust loobuda. Esiteks on ta tehtud ahjupottidest. Teiseks on tal nii kummaline kütmise süsteem, mille nõkse ainult meie teame. Kui vähegi saab siis ikka üritame taastada. Ahju krohvisime ainult selletõttu, et ahjupottide paikamisega jäi ta väga astmeline. Las siis olla krohvitud. Nii kenad kumerad servad on tal :) 

Lakkimine vs õlitamine

Palkmaja kontekstis käib alati sõna öko ja looduslik. Palkmajale ei tohi panna plastikust aknaid. Puidust aknad tuleb renoveerida. Soojustus seestpoolt rooplaadi ja savikrohviga. Põrandad ja seinad tuleks õlitada jne....

Jah! ma kõike seda tean ja olen lugenud aga mina lakkisin kõikides tubades põrandad ja suures toas ka seinad. Miks ma nii rumal olen? Tahtsin kiiret, kindlat ja odavamat lahendust.

Kui soodamees oli oma töö teinud siis meil oli nii suur vaimustus. Puit oli nii hele, vanamaja lõhn oli kadunud - ruttu oli vaja porgandpaljas puit millegiga katta. Oh kuidas ma lugesin erinevate inimeste blogisid, foorumeid jt artikleid. Lõpuks sain aru, et polegi õiget ja valet lahendust. Oluline on see, et mis lahendust sa otsid. Mina tahtsin, et seinad oleksid valged. Aga mitte värvitud valged, et puidu muster alt ikka välja kumaks. Variandid olid siis peits+lakk või lihtsalt lakkida toonitud lakiga. Toonitud õli pidi minema aja jooksul kollaseks. Ja just puidu kollane oli see toon mida ma soovisin ruumis vähendada. Kasutasin Viva Color lakki. Jah, süda tilkus verd ja kuklas tiksus, et kes see loll palkmaja seinu lakib. Enam ma ei muretse oma otuses üle. Seinad sain heledaks ja sammal enam palgi vahelt välja ei pudise. Natuke jäi sein laiguline aga see on juba seotud puidu urbsusega, mis neelabki pigmenti ebaühtlaselt. Aga see mind üldse ei häri.

Siin on näide kuidas näeb välja 2 kihti lakki vs 3. Ma natuke valasin lakile vett ka juurde, et oleks kergem teda pintsliga katta. Proovisin ka rulliga värvida aga võttis rohkem aega kui pintsliga, sest pind on konarlik. 2 kihti lakki jäi liiga laiguline. Tiidule just meeldis see puidusem sein. Eks kõik olegi maitse asi :)

Põrandad ma samuti lakkisin. Suures toas kasutasin Synteco 20 lakki ja teistes tubades Viva Colori matt lakki. Synteco on ka kirjade järgi matt aga ta jättis ikka väikse läike peale. Ja tegelikult selle toa põrand mulle meeldibki rohkem. Ta läks küll tumedamaks aga nii ilus näeb välja. Ilmselt teen teistes tubades ka syntecoga põrandad üle.

Magamistoas ma ilmselt lausa värvin põranda valgeks. Sellepärast, et põrand on väga kahjustatud koide poolt. Ma plaanin need väga kahjustunud kohad pahteldada ja siis värvida. Ma juba ühest kohast pahteldasin ja lakkisin üle aga see pahteldatud koht näeb välja nagu suur nätsu laik.

Ma ei õlitanud põrandaid sellepärat, et mul on väiksed lapsed. Ma ei taha pidevalt muretseda, et keegi tallub poriste jalgadega põranda peal või äkki keegi viskab mustika maha jne. Lisaks lugesin, et põrandat tuleb aeg-ajalt üle õlitada. Ja seda ma küll teha ei viitsi. Tassid mööbli välja ja õlitad kõik toad uuesti ära ja nii iga aasta või?

Lakitud põranda pärast muretsema ei pea. Lakkisin siis 3 korda nagu juhendis oli kirjas. Oleks olnud ka 2 kihti okei.

Mulle sobis pintsliga lakkimine. See töö oli väga nauditav :)

Magamistoas ja köögis ma ilmselt ikka õlitan seinad üle ja osaliselt katan savikrohviga. Kui savikrohvi värvin kohupiima värviga heledaks siis see õlitatud tumedam puidsut sein mind ei hirmuta. Hele värv annab ruumile avarust. Sellest tuleb minu suveprojekt.

Põrandate lihvimine

Ma ikka ei suuda ära imestada kuidas me saime nii kerge vaevaga põrandad värvist puhtaks. Mulle nii meeldib see mõte, et me ei pea põrandaid vahetama, et säilis originaal põrand. Välja arvatud muidugi köögis. Kusjuures sugulased alati mainivad just selle köögipõranda ära: "vähemalt köögis on ilus põrand", ma siis turtsatan ja ütlen, et see köögipõrand meeldib mulle just kõige vähem.

Soodapuhastus tuli ka igasmõttes odavam. Kui ma oleksin pidanud põranda värvist puhtaks lihvima, siis oleks see maksnud umbes 10€/m2. Ma ei usu, et ma oleks saanud liivapaberit üle kahe ruudu kasutada. Põrandavärv oli nii paks, et see liivapaber läheks kohe pärast 1 ruutmeetrit täis ja edasi oleks väga palju aega võtnud, et see teine ruutmeeter ka puhtaks lihvida. Soodapuhastus läks maksma umbes 5-6€/m2 (me ju tegime terve maja ja ilmselt saime ka soodukat).

Peale soodapuhastust oli põrand suht "karvane" ja vajas ikka üle lihvimist. Läksime Ramirenti seda suurt lihvijat laenutama. Ja seal see mees ütles mulle läbi lillede, et see küll naiste töö pole. Selline suhtumine ajab alati harja punaseks. Siis just meelega kasvõi hambad ristis teen seda nö meeste tööd. Lihvimine oli muidugi omamoodi kogemus. See masin kaalub umbes 36kg ja mina ise olen 50kg. Et kui ta tujutsema hakkas siis ma ikka lohisesin talle järgi :). Aga ma sain hakkama. Lihtne oli hakkama saada, sest me ei soovinudki uue põranda välimust. Me tahtsime neid ilusaid kooreüraski rajakesi ja koiaugukesi sinna põrandale. Köögipõranda on liiga ilus ja ei sobi majaga kokku.

köök

Soodapuhastus

Septembrikuu hakkas läbi saama ja ma pidin oktoobrist tööle minema. Aega oli alla 2 nädala, et veel suured tööd ära teha. Tiit alustas köögist soojustuse/papi/tapeedi eemaldamisega. Arvasime, et noh 1 päev vast läheb selle peale. Nüüdseks oleme juba aru saanud, et kui tundub, et selle tööga läheb kiiresti siis korruta kahega. See papi eemaldamine osutus ikka parajaks pähkliks. Sest seinas polnud ainult papp. Viimane oli kinnitatud saja naelaga. Papi taga oli saepuru moodi sodi. 3-4 päeva eemaldas Tiit kõikides tubades saepuru papi jäägid. Mis oli selline niiske ja haises roti kaka järgi. Õnneks enamus saepuruplaadist oli Aet juba eemaldanud ja tema tublid lapsed naeladki seinast välja katkunud.

enne

pärast

 Laes oli samuti saepuru plaat ja me arvasime, et las see esialgu jääb. Muidu on liiga suur ettevõtmine kui lagi ka alla võtta. Et paneme lihtsalt sinna valge laudise peale. Täname õnne, et mingil segasel põhjusel oli Tiit esikus lae alla võtnud. Ta vist tahtis piiluda, et millised laed majal on. Need ei avaldanud eriti muljet. Aga siis kui soodamees tuli ja ütles, et oooo! need laed ta saab ägedaks. Me eriti ei jaganud tema emotsiooni. Sest plaan oli lihtsalt laudis lakke lüüa. Soodamees siis puhastas seinad ja põrandatelt paksu pruuni värvi. See on ikka vapustav, kui kiiresti ja lihtsalt ta saab palgi puhtaks. Eriti äge oli see, et põrandalt tuli värv ka njäuhti maha. Ma oleks hulluks läinud, kui oleksin pidanud seda nädal aega kuumapuhuri v lihvijaga maha võtma.

Aga eriline avastus oli ikkagi see lagi. Ta sai lae nii ilusaks. Et me Tiiduga aegluubis kukkusime vaimustusest põlvili. Mida see siis tähendas? Me pidime kõikides tubades laed alla võtma. Tiit võttis, sest mina olen nii lühike. Üks kord elus tuli minu lühike kasv mulle kasuks. See oli ikka jõhker töö ja täname õnne, et me tegime seda siis kui me seal sees veel ei elanud. Sest kui saepuru plaat lahti võtta siis sealt sajab pähe ohtralt tühjasid vilja kestasid ja pähklikoori ning loomulikult näriliste ekskremente. Ja seda oli mitu kümmend kilo. Aega oli siis vaid 1 päev, et kõik laed alla võtta, sest soodamees lubas järgmine päev tagasi tulla ja laed ka puhtaks teha. Me ikka pingutasime kella 3 ööni välja. See lihtsalt tuli ära teha.

Järgmisel päeval tuli soodapuhastus, ta töötas paar tundi ja kogu see pingutus oli lihtsalt kõike seda väärt.

Ja siis hakkas sooda kokku korjamine. See ei olnud nii, et tõmbad korra harjaga põrandad üle. Seda soodat oli ikka üle 500 kg. Ma ei usu, et ma liialdan. Seda oli tõesti nii palju ja prügikotid olid väga rasked. Mina ei jaksanudki neid haagiskärusse lohistada. Prügimäele sai viidud 1 tonn prügi ja enamus olid ikka soodakotid koos kõige muuga.

Soodapritsitööd http://www.sbb.ee - meie jäime väga rahule!

Start! Ahjud puhtaks.

Renoveerimistööd alaku!

Kõige esimene mõte oli, et need soojamüürid tuleb korda teha. Magamistoas oli ahjupott roheline ja suurestoas pruun. Ilmselt oli see pruun põranda värv. Väga riivasid minu ilumeelt ja ma lihtsalt tahtsin selle kohe puhtaks saada.

Lugesin foorumitest, et kuidas ahjusid puhastada. Igalpool oli juttu, et jube raske töö ja praktiliselt võimatu. Soovitused olid siis:

1. Värvieemaldus keemia
2. Kuumapuhur
3. Mehhaaniline puhastus nt relakaga
4. öko variant - lubja ja rohelise seebi segu

Värvieemaldus lahust ma üldse ei hakanud proovimagi. Pidi olema nii mürgine, et kõik inimesed 10 km raadiuses võivad kannatada :). Nii vähemalt ütles mulle sõbranna Inga, kes oli just äsja oma ahjud värvist puhastanud ja valgeks värvinud. Tuleb õppida teiste vigadest ja seega jätsin selle etapi vahele.
Kuumapuhur pidi ka mõtetu olema aga kuna mul oli see föön olemas siis tahtsin ikkagi ära proovida, et mis värk siis sellega on. Föönitades hakkab värv mullitama ja siis kui seda maha kraabid muutub ta pigem nätsuks ja hõõrud seda seal ühe koha peal laiali. Näha oli, et see saab olema ränk töö ja head tulemust ei tule. Üle 15 min ma selle peale kulutada ei viitsinud.
Põhilise töö ma tegingi ära relakaga. Mille oli paar aastat tagasi mulle jõuluvana toonud kuuse alla. Kus ta teadis mulle seda kinkida? Ideaalne kingitus. Relakale ostsin erineva tihedusega liivapabereid. Tuleb kohe jõhkralt alustada kõige väiksemast numbrist - 40 - 60 - 80. Suht kiiresti kuluvad need liivapaberid ära. Umbes 2-3 potti saab ühega teha. Sõltub muidugi värvi paksusest ja ahju piirkonnast. Ahjus laotub kuumus ebaühtlaselt. Kõige kuumemeas piirkonnas oli värv osaliselt maha koorunud ja pottide ülemine rida ja servades oli värvi kõige raskem eemaldada. Aga see on kõik võimalik tuleb lihtsalt varuda kannatust ja head kätt, et relakaga olümpia rõndagi sisse ei freesiks. Ahjupott on ju väga õrn.
Seda öko varianti ma proovisin ka. Just kõige viimasena, sest see tundus nii ebaloogiline, et kuidas värvieemaldus lahus ei anna tulemust ja roheline seep lubajaga võtab värvi maha. Aga see töötas!!!
Natuke kahju, et ma seda kõige viimasena proovisin, siis kui enamus tööd oli juba tehtud.

Kuna ma sain selle ahju suht ilusaks. Ja see nö öko variant jättis ikkagi alusvärvi alles siis ma otsustasin selle ikkagi maha võtta relakaga. Ma arvan, et see viimane variant sobib kõige paremini nendele ahjudele, mida soovitakse nagunii üle värvida. Lubja-seebi segu võib jätta ahju väga laiguliseks aga ta võtab selle pasema kihi kenasti maha ja mis kõige olulisem - TOLMU vabalt. Ma tegin 1:1 suhtes seebi-lubja segu ja jätsin ahjule natuke aega toimima. Siis pesin maha, värv põhimõtteliselt rullus sealt maha. Uskumatu ikka.

Ma jäin tulemusega rahule. Töö oli raske aga ikkagi nii tore. Täna ma seda uuesti teha ei sooviks :)

Rohelist ahju ma kahjuks ideaalsesse seisu ei saanud. Millest pole hullu midagi, sest ma tegelikult soovisin need mõlemad valgeks värvida. Aga nüüd suure toa ahju ma ei saa värvida, kuna ta jäi liiga ilus ja kahju oleks ta üle võõbata. Jääb oma naturaalsesse olekusse. Ehk sauna supiga üle värvida!?

Ma edaspidi räägin ka soodapritsist. Soodamees käis meil samal ajal kui ma ahjusid puhastasin ja ma palusin tal osad kohad ahju peal ära puhastada. Muidu soodaga ahjusid ei saa puhastada, sest ta rikub poti ära. Või noh, ta jätab ta selliseks krobeliseks ja võib tükke välja lüüa.

Relakaga oli suht võimatu seda viimast viimistlust anda. Need mustad jutid ei tule maha. Viimasel pildil on siis näha milliseks soodaprits ahju jätab. See ongi see, mille eest soodamehed sind hoiatavad. AGA, ma leiutasin, et kui ta jääbki selline krobeline siis hiljem saab relakaga ta ära siluda nt 100-150se liivapaberiga. Muidugi jääb oht, et soodaprits lööb tüki välja või lausa lõhub poti ära aga seda sama võib ka relakas teha. Tiit muigas mu üle, et ma tegin tühja tööd, et oleks saanud ju soodapritsiga puhastada ja oleks aega võtnud 1h. Mul läks 3 pikka päeva kahe ahju puhastamise peale! Aga soodakutt väitis ikkagi, et tal on ahju pealt parem neid probleemseid kohti puhastada (tema sõna oli "õrnalt limpsida")  kui suurem osa värvi on relakaga eemaldatud. Võibolla ta lihtsalt lohutas mind....

Vaikus enne tormi...

Vaikus enne tormi! mitte nüüd enne looduskatastroofi aga vaikus enne renoveerimise tormijooksu. No ise ka ei tea, miks nii kiire selle renoveerimisega on. Me ju arutasime, et naudime siin niisama olemist. Linnast põgenemist vaikusesse... Aga ilmad olid septembris nii jahedad, et tegelikult polekski midagi teha olnud seal õues. Valetan! tegelt olime õues ja sees ja õues... nii palju on teha, et ei tea kuhu suunas joosta.

Minul sai augustikuus lapsehoolduspuhkus läbi ja mõtlesin, et näpistan ühe puhkuse kuu täiesti ise endale. Ammu olin unistanud hommikutest, mil saaks kohvi ja võileiba nautida. Muidu on ikka nii, et kohvi jahtub ja võileva pealt süüakse kurk ja vorst ära. Sada korda peab tõusma, et väikest printsessi assisteerida erinevates tegevustes ja lõpuks läheb meelest ära juba, et kas ma sõin oma võileiva ise ära või tegi seda keegi teine.

Aga läks hoopis teisiti... heh! Esiteks hakkasime Arabellat lasteaeda harjutama. Pool ajast ta oli ikkagi minuga kodus, sest ta ei tahtnud lasteaias olla. Ja siis üritasime maal käia aga lastega koos väga suuri töid ette võtta ei saa. Arabella kardab kõiki masinaid, mis müra teevad ja siis ta hakkab nutma nii haledalt, et ma ei julgegi peale pintsli midagi kätte võtta. Aga pintsliga pole seal ka midagi alguses teha.

Aga me saime palju koristada. Õnneks polnud seal väga palju "aegunud" kola. Kogu mööbel, välja arvatud vineerist riidekapp, sai põletatud või prügimäele viidud. Kapi osas ma ei suuda siiamaani seisukohta võtta, et kas sellest saab asja. Ma ei oska ju teda korda teha. Aga varsti plaanin ta ikkagi taldlihvijaga üle teha ja siis mingi heledama mööblivärviga/peitsiga üle teha.

Minu nö puhkusekuu tegelikult mööduski maal töötades. Kutsusime lastele lapsehoidja ja olime Tiiduga seal hommikusti kuni südaööni. Vahel isegi kella 2-3 ööni. Seda aega küll taga ei igatse. Aga hea, et see kõige hullem töö sai tehtud esimese emotsiooni, eufooria ja energiaga...

Hansumardi talu

Ma olin juba lootuse kaotanud, et ilmselt me maja ei saa ja siis äkki leidsin kv kuulutuses selle ilusa Rootsipunase majakese. Kuulutuses oli kirjas "privaatne" ja see tõotas juba head. Helistasin siis maja omanikule, et vaatamise aeg kokkuleppida. Panime kuupäeva paika ja järgmisel päeval läksin kuulutust vaatama, et hakata juba mõtteid sättima selles suunas, et kuidas me seal elama hakkame. Aga kuulutus oli aegunud! Avapilt oli punane ja suurelt oli kirjas "kuulutus on aegunud". Ma kattusin külma higiga, et ei või olla! Ilmselt on nad selle maja salaja maha müünud. Helistasin uuesti majaomanikule (edaspidi Aet), et küsida üle. Õnneks lihtsalt oli kuuluts aegnud ja ta ei hakanud seda uuendama, kuna me tahtsime seda vaatama minna. See oleks nagu märk, et see maja on meile loodud.

Esimene kord kui sinna läksime oli juba hämar augustikuu õhtu ja mul polnud erilist tuju seda maja vaadata. Sest tegelt mulle hullult meeldis üks teine maja mida me käisime paar päeva varem vaatamas.

 Tiit arvas, et sinna ei pääse aastaringselt ligi, mudase metsatee tõttu ja talvel seal keegi lund ei aja jne. Lisaks polnud majal mingit küttesüsteemi, isegi korstent polnud. Maja oli mõeldud vaid suvitamiseks. Ma teadsin neid kõiki miinuseid aga aju tõrkus ikkagi aru saamast. Ma lihtsalt tahtsin midagi saada.... Mul on elukaaslasega väga vedanud, et ma olen selline väga impulssiivne ja mulle on vaja kõike kohe ja praegu aga Tiit oskab pidurid peale tõmmata. Loomulikult mulle see ei meeldi, kui ta "pidur" on aga tagant järgi mõeldes on tehtud ju õiged otsused tänu temale :)

See on siis kõige esimene pilt ja natuke kirjeldab minu emotsiooni - hämar! Muru oli juba märg ja jalad külmetasid. Vaatasime seal ringi aga kõik tundus nii pime juba, et ei saanud seda head emotsiooni. Sääsed ka hammustasid mind jalast. Tegelikult ma ei oskagi välja tuua, et miks mulle seal esimene kord nii väga ei meeldinud. Olin vist veel kinni selles eelmises majas. Aet oli väga sõbralik, näitas kõike, rääkis kõike. Mulle väga sobis see, et tema ise müüb oma maja mitte maakler. Tundus, kuidagi isiklikum. Leppisime kokku ikkagi uue aja, sest ma nägin kui eufooriline Tiit on. Eesti mees ei näita ju tavaliselt emotsioone välja.
20.august 2017a läksime maja uuesti vaatama. Võtsime mõlemad lapsed ka kaasa, et näha kuidas nemad sinna aeda sobivad. Tegelikult me ju läksime ikkagi lastele õueala ostma ja endale privaatsust. Maja olemasolu oli lihtsalt suureks boonuseks.

Lapsed sobivad nagu valatult siia Hansumardi talu õuele. :)

Linna poiss, kes ei tahtnud ennem isegi narivoodi teisele korrusele ronida istub nüüd terve päev puu otsas. Ei..ta oskab sealt alla tulla küll, talle lihtsalt väga meeldib turnida nüüd.

Ja vaadake seda!!! VÄLIKÖÖK. Aet ise ehitas selle lagunenud lauda vundamendi kividest. Aet on olnud ikka nii suureks inspiratsiooniks. Ma mõtlesin, et jätkan Aedi projekti ja ehitan sinna kõrvale ise puupliidi, et saaks kõik marjad ja seened sügisel pliidi peal ära keeta ja talveks maja alla keldrisse panna. Eks näis.... loodan, et sellel suvel (2018) jõuan. Aga kindlasti tuleb sinna kamina kõrvale pliit. Ma juba laenutasin Veski kirjutatud raamatu "Ahjud, pliidid, kaminad".
Siinkohal võin ära mainida, et ma ei ole kunagi ühtegi hoidist sisse teinud. Polegi olnud põhjust. Seda on minu eest teinud ema ja vanaema. Aga nüüd tahan sellega ise hakkama saada. Kui raske see seente marineerimine ikka on kui ma olen ise puupliidi telliskividest üles ehitanud. Ma usun, et siis saan ma küll kõigega hakkama. Võibolla ainult seente kupatamine on keerulisem kui pliidi ehitamine.

Jaanipäev korteris... ehk kuidas meist maakodu omanikud said.

Ma ei ole eriline blogide lugeja ja ma olen ise väga kehv kirjutaja. Aga otsustasin hakata enda jaoks blogi pidama, et kunagi tulevikus suudaksin meenutada seda õnne ja emotsiooni, kuidas me oma maakodu renoveerisime.

Kuidas meist üldse said maakodu omanikud? Eluaeg olen ise korteris elanud. Lapsepõlv möödus väikses külas aga paneelmaja korteris ja täiskasvanuna kolisin Tartusse korterisse. Algaski kõik niimoodi, et tahtsime perega minna ema juurde jaanipäev pidama. Minu vanemad elavad mereääres oma majas, ilus aiaga piiratud hoov, kus lastel on turvaline olla. Aga mingitel segastel asjaoludel me sinna ei saanud minna, pidime siis 2017a jaanipäeva korteris olema. See tekitas minus nii suurt pahameelt. Ja mõtlesin, et kui ma veel peaksin kuskile linna mänguväljakule minema siis kaotan aru. Sest see on ikka nii suur ajaraiskamine. Lihtsalt seisad seal ja vaatad, et lapsed endale seal viga ei teeks või kiiguga vastu pead ei saaks. Jaanipäeva järgselt oli üks minu tuttav postitanud facebooki kv kuulutuse ühest suht räämas maakodust. Ma vist nädal aega vaatasin neid pilte ja kujutasin juba ette kuidas lapsed saavad õues ringi joosta ja kuidas ma seda maja seest kujundaksin. Ühesõnaga ma elasin oma mõtetes juba seal majas. Ma oma mehele ei öelnud, et sellest majast unistan, sest ma ei tahtnud, et ta rikuks selle unistuse ära öeldes midagi halvasti nagu "meil pole raha, et seda osta" :) 

Aga läks hoopis nii, et ta saatis ise ka mulle sõnumitesse selle kv kuulutuse lingi, et näe mu sõbra isa müüb seda. Siis ma haarasin härjal sarvist, et kui sa juba saatsid selle kuulutuse siis lähme vaatama...Nii ei tohi, et saadad mulle majadest pilte ja sa ei luba neid vaatama minna.... 

Selline oli siis minu nr 1 unistuste maja. Mulle nii meeldis selle metsik välimus ja see teise korruse tuba oli ka kuidagi nii valge ja särav. Ma juba kujutasin ette kuidas ma seal istun, joon teed ja loen raamatuid. 

Juulis 2017a läksime seda maja vaatama. Tiidu sõbra isa, kes seda müüs oli nii sõbralik ja armas inimene, et juba sellepärast oleks tahtnud seda maja osta. See maja asus nii veidras kohas, mitte keegi poleks osanud sinna külla tulla. Kuidagi läbi metsa tuli minna ja siis 100m pärast alles tuli see maja. Kui me seal hoovis seisime siis jalad lirtusid, sest nädal aega tagasi oli olnud suur äikese torm ja maa polnud siiamaani ära kuivanud. See pidigi olema Peipsi äärse piirkonna eripära. Aga meie jaoks oli see juba nii suur miinus, sest minu unistus oli ju lastega seal ringi joosta ja muru peal lamada. Selle piirkonna märja pinnase reetsid ka sauna tagused 2 meetrised kõrkjad. Kõrkjad, mis muidu kasvavad ju mereääres.... 

Majja sisenedes juba süda tilkus verd, sest see hoov rikkus minu unistuse ja ma mõtetes juba kolisin majast välja. Majas oli selline hästi vana maja lõhn. Ja ma rohkem ei mäletagi sellest majast midagi....sest hoovi pärast poleks me seda nagunii osta soovinud. Mäletan veel seda, et hästi palju putukaid lendas ringi. No ikka sellised rusika suuruse kiilid jm putukad. 

Siis käisime veel vaatamas kahte maja aga need samuti ei sobinud. Ja siis ma natuke juba andsin alla, et jäämegi jaanipäevasid korterisse pidama ja ainuke meelelahtus lastel on linna tolmused mänguväljakud, kus tuleb enda ja võõraid lapsi kasvatada. Ja pärast õhtul lapse nahal inimese hammustusjälgi plaasterdada, sest keegi kuskil turnikal oli minu last õlast hammustanud nii, et veri väljas...

15ndal augustil on mu mehel sünnipäev. Ja 18ndal kinkisin talle maakodu... :)

Rootsi punane maja tegi põlved nõrgaks. Ja suur hoov ning väliköök, kus valmisid sügisel kõik ära jäänud jaanipäevade šašlõkid.