Hansumardi talu

Ma olin juba lootuse kaotanud, et ilmselt me maja ei saa ja siis äkki leidsin kv kuulutuses selle ilusa Rootsipunase majakese. Kuulutuses oli kirjas "privaatne" ja see tõotas juba head. Helistasin siis maja omanikule, et vaatamise aeg kokkuleppida. Panime kuupäeva paika ja järgmisel päeval läksin kuulutust vaatama, et hakata juba mõtteid sättima selles suunas, et kuidas me seal elama hakkame. Aga kuulutus oli aegunud! Avapilt oli punane ja suurelt oli kirjas "kuulutus on aegunud". Ma kattusin külma higiga, et ei või olla! Ilmselt on nad selle maja salaja maha müünud. Helistasin uuesti majaomanikule (edaspidi Aet), et küsida üle. Õnneks lihtsalt oli kuuluts aegnud ja ta ei hakanud seda uuendama, kuna me tahtsime seda vaatama minna. See oleks nagu märk, et see maja on meile loodud.

Esimene kord kui sinna läksime oli juba hämar augustikuu õhtu ja mul polnud erilist tuju seda maja vaadata. Sest tegelt mulle hullult meeldis üks teine maja mida me käisime paar päeva varem vaatamas.

 Tiit arvas, et sinna ei pääse aastaringselt ligi, mudase metsatee tõttu ja talvel seal keegi lund ei aja jne. Lisaks polnud majal mingit küttesüsteemi, isegi korstent polnud. Maja oli mõeldud vaid suvitamiseks. Ma teadsin neid kõiki miinuseid aga aju tõrkus ikkagi aru saamast. Ma lihtsalt tahtsin midagi saada.... Mul on elukaaslasega väga vedanud, et ma olen selline väga impulssiivne ja mulle on vaja kõike kohe ja praegu aga Tiit oskab pidurid peale tõmmata. Loomulikult mulle see ei meeldi, kui ta "pidur" on aga tagant järgi mõeldes on tehtud ju õiged otsused tänu temale :)

See on siis kõige esimene pilt ja natuke kirjeldab minu emotsiooni - hämar! Muru oli juba märg ja jalad külmetasid. Vaatasime seal ringi aga kõik tundus nii pime juba, et ei saanud seda head emotsiooni. Sääsed ka hammustasid mind jalast. Tegelikult ma ei oskagi välja tuua, et miks mulle seal esimene kord nii väga ei meeldinud. Olin vist veel kinni selles eelmises majas. Aet oli väga sõbralik, näitas kõike, rääkis kõike. Mulle väga sobis see, et tema ise müüb oma maja mitte maakler. Tundus, kuidagi isiklikum. Leppisime kokku ikkagi uue aja, sest ma nägin kui eufooriline Tiit on. Eesti mees ei näita ju tavaliselt emotsioone välja.
20.august 2017a läksime maja uuesti vaatama. Võtsime mõlemad lapsed ka kaasa, et näha kuidas nemad sinna aeda sobivad. Tegelikult me ju läksime ikkagi lastele õueala ostma ja endale privaatsust. Maja olemasolu oli lihtsalt suureks boonuseks.

Lapsed sobivad nagu valatult siia Hansumardi talu õuele. :)

Linna poiss, kes ei tahtnud ennem isegi narivoodi teisele korrusele ronida istub nüüd terve päev puu otsas. Ei..ta oskab sealt alla tulla küll, talle lihtsalt väga meeldib turnida nüüd.

Ja vaadake seda!!! VÄLIKÖÖK. Aet ise ehitas selle lagunenud lauda vundamendi kividest. Aet on olnud ikka nii suureks inspiratsiooniks. Ma mõtlesin, et jätkan Aedi projekti ja ehitan sinna kõrvale ise puupliidi, et saaks kõik marjad ja seened sügisel pliidi peal ära keeta ja talveks maja alla keldrisse panna. Eks näis.... loodan, et sellel suvel (2018) jõuan. Aga kindlasti tuleb sinna kamina kõrvale pliit. Ma juba laenutasin Veski kirjutatud raamatu "Ahjud, pliidid, kaminad".
Siinkohal võin ära mainida, et ma ei ole kunagi ühtegi hoidist sisse teinud. Polegi olnud põhjust. Seda on minu eest teinud ema ja vanaema. Aga nüüd tahan sellega ise hakkama saada. Kui raske see seente marineerimine ikka on kui ma olen ise puupliidi telliskividest üles ehitanud. Ma usun, et siis saan ma küll kõigega hakkama. Võibolla ainult seente kupatamine on keerulisem kui pliidi ehitamine.