Jaanipäev korteris... ehk kuidas meist maakodu omanikud said.

Ma ei ole eriline blogide lugeja ja ma olen ise väga kehv kirjutaja. Aga otsustasin hakata enda jaoks blogi pidama, et kunagi tulevikus suudaksin meenutada seda õnne ja emotsiooni, kuidas me oma maakodu renoveerisime.

Kuidas meist üldse said maakodu omanikud? Eluaeg olen ise korteris elanud. Lapsepõlv möödus väikses külas aga paneelmaja korteris ja täiskasvanuna kolisin Tartusse korterisse. Algaski kõik niimoodi, et tahtsime perega minna ema juurde jaanipäev pidama. Minu vanemad elavad mereääres oma majas, ilus aiaga piiratud hoov, kus lastel on turvaline olla. Aga mingitel segastel asjaoludel me sinna ei saanud minna, pidime siis 2017a jaanipäeva korteris olema. See tekitas minus nii suurt pahameelt. Ja mõtlesin, et kui ma veel peaksin kuskile linna mänguväljakule minema siis kaotan aru. Sest see on ikka nii suur ajaraiskamine. Lihtsalt seisad seal ja vaatad, et lapsed endale seal viga ei teeks või kiiguga vastu pead ei saaks. Jaanipäeva järgselt oli üks minu tuttav postitanud facebooki kv kuulutuse ühest suht räämas maakodust. Ma vist nädal aega vaatasin neid pilte ja kujutasin juba ette kuidas lapsed saavad õues ringi joosta ja kuidas ma seda maja seest kujundaksin. Ühesõnaga ma elasin oma mõtetes juba seal majas. Ma oma mehele ei öelnud, et sellest majast unistan, sest ma ei tahtnud, et ta rikuks selle unistuse ära öeldes midagi halvasti nagu "meil pole raha, et seda osta" :) 

Aga läks hoopis nii, et ta saatis ise ka mulle sõnumitesse selle kv kuulutuse lingi, et näe mu sõbra isa müüb seda. Siis ma haarasin härjal sarvist, et kui sa juba saatsid selle kuulutuse siis lähme vaatama...Nii ei tohi, et saadad mulle majadest pilte ja sa ei luba neid vaatama minna.... 

Selline oli siis minu nr 1 unistuste maja. Mulle nii meeldis selle metsik välimus ja see teise korruse tuba oli ka kuidagi nii valge ja särav. Ma juba kujutasin ette kuidas ma seal istun, joon teed ja loen raamatuid. 

Juulis 2017a läksime seda maja vaatama. Tiidu sõbra isa, kes seda müüs oli nii sõbralik ja armas inimene, et juba sellepärast oleks tahtnud seda maja osta. See maja asus nii veidras kohas, mitte keegi poleks osanud sinna külla tulla. Kuidagi läbi metsa tuli minna ja siis 100m pärast alles tuli see maja. Kui me seal hoovis seisime siis jalad lirtusid, sest nädal aega tagasi oli olnud suur äikese torm ja maa polnud siiamaani ära kuivanud. See pidigi olema Peipsi äärse piirkonna eripära. Aga meie jaoks oli see juba nii suur miinus, sest minu unistus oli ju lastega seal ringi joosta ja muru peal lamada. Selle piirkonna märja pinnase reetsid ka sauna tagused 2 meetrised kõrkjad. Kõrkjad, mis muidu kasvavad ju mereääres.... 

Majja sisenedes juba süda tilkus verd, sest see hoov rikkus minu unistuse ja ma mõtetes juba kolisin majast välja. Majas oli selline hästi vana maja lõhn. Ja ma rohkem ei mäletagi sellest majast midagi....sest hoovi pärast poleks me seda nagunii osta soovinud. Mäletan veel seda, et hästi palju putukaid lendas ringi. No ikka sellised rusika suuruse kiilid jm putukad. 

Siis käisime veel vaatamas kahte maja aga need samuti ei sobinud. Ja siis ma natuke juba andsin alla, et jäämegi jaanipäevasid korterisse pidama ja ainuke meelelahtus lastel on linna tolmused mänguväljakud, kus tuleb enda ja võõraid lapsi kasvatada. Ja pärast õhtul lapse nahal inimese hammustusjälgi plaasterdada, sest keegi kuskil turnikal oli minu last õlast hammustanud nii, et veri väljas...

15ndal augustil on mu mehel sünnipäev. Ja 18ndal kinkisin talle maakodu... :)

Rootsi punane maja tegi põlved nõrgaks. Ja suur hoov ning väliköök, kus valmisid sügisel kõik ära jäänud jaanipäevade šašlõkid.